9/24/11

Magus surm - porgandikook Hummingbird glasuuriga



Lugu sellest, kuidas ma valmistasin oma teist Koolibri kooki on tegelikult üsna pikk ja lai ja veniv. Katsun selle  kogu oma jutustamise vajaduse juures maksimaalselt kokku võtta. See, et ma teisena porgandikoogi valisin, mängis mulle ennast ise kätte. Fakt, et ma vanaemalt iga paari nädala tagant hiiglaslikke porgandeid saan (pildil on võrdluseks porgandite kõrval SUPIlusikas), on muidugi üks peamisi, aga kui toorainete jaoks eile poodi läksin, siis hakkas rolli mängima hoopis eelarve ja aeg (toorjuustu kooke oleks pidanud ööläbi külmas hoidma ja muffinsite panni olen lootusetult ära kaotanud). Sõelapõhjale jäi porgandikook. Panen retsepti kirja ära ja siis räägin muidu juttu ka. Näiteks lugu sellest, kuidas keset koogi valmistamist M kruvikeerajaga stepslisse tormas.


Toorained:
300g peenikest pruuni suhkurt
3 muna
300 ml päevalilleõli
300g nisujahu
1 tl söögisoodat
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl jahvatatud kaneeli
1/2 tl jahvatatud ingverit
1/2 tl soola
1/4 vanilliekstrakti
300g riivitud porgandit
100g hakitud kreeka/pekaanipähkleid

Katteks toorjuustukreemi:
300g sõelutud tuhksuhkurt
50 g magedat võid
225 g toorjuustu

Algatuseks tuli valmistada keeksiline osa. See on tegelikult väga lihtne osa, aga kokkuhoidlikule inimesele aeganõudev. Nimelt koosneb tort kolmest kihist keeksilisest, mida raamatus soovitatakse kolmes koogivormis küpsetada. Minul lihtinimesel on neid üks, seega küpsetasin kolm kihti eraldi üksteise järel. Vahustasin munad, õlid ja suhkru, lisasin vähehaaval endiselt mikserdades jahu, sooda, küpsetuspulbri, kaneeli, ingveri, soola, vanilliekstrakti kuniks kõik on ühtlane. Segasin käsitsi juurde riivitud porgandi ja pähkli. See mass tulebki kolmeks jagada ja need eraldi võitatud koogivormis eelkuumutatud ahjus 170 kraadi juures 20 minutit küpsetada. Ahjust välja võttes peaksid koogid olema pealt elastsed ning need tuleks lasta maha jahtuda enne vormist eemaldamist. 

Seejärel valmistasin glasuuri. Mina lisasin retsepti järgi sinna umbes 500g suhkurt, aga see oli ilmselge liig. Seega kirjutasin Teile 300g. Seega vahustasin omavahel tuhksuhkru ja või ning lisasin lõpuks külma toorjuustu ühe portsuna ja mikserdasin segu seni kuni sain mõnusa kreemja tulemuse. 

Katsin esimese koogi veerandi kodujuustuglasuuriga, asetasin sellele teise tüki, katsin selle teise veerandiga glasuurist, asetasin sellele kolmanda koogikese ning katsin ka selle glasuuriga, ühtlasi ka ääred. Kaunistasin koogi enda puru ja tambitud pähklitega. 



Tulemus sai nii magus, et korraga üle poole tüki ei suutnud ma ise süüa. Seekord aga sai kook kiita kõigi teiste poolt. M, minu kriitik nr 1, sõi koogi ära, jäi ellu ja läks hiljem uut tükki võtma. Niisamuti minu töökaaslased, kes olid eelkõige pimestatud rõõmust, et keegi neile kooki tõi ja võtsid mulle veel hilisõhtuse kõne, et nad on kogu mu koogi ära söönud. Seega sai üldjoontes tulemus ikkagi parem kui esimesel koogil, samas ei ole ma endiselt sugugi rahul oma kondiitri oskustega. Aga harjutamine pidavat aitama. 

Ärge nüüd ära ehmuge - Teil seda kindlasti ei juhtuks - aga ma valmistasin seda torti päris mitu tundi. Esiteks põhjus, mis ma juba välja tõin - kõik kolm kooki küpsesid eraldi, kokku kuskil 1h. Teine põhjus oli võitlus glasuuriga. Sain alles hiljuti vanaemalt oma enda nõukogudeaegse kohviubade purustaja, millega teaduspärast saab väga edukalt tuhksuhkurt teha. Glasuuri valmistamisel olin loomulikult kõik oma panused sellele pannud. Valmistamise käigus selgus aga, et minu korter on liiga modernne selliste antiikesemete jaoks, sest mitte ükski stepsel ei lase kohviubade purustajat sisse. Olles köögis maailmatuma sõjakisa teinud, tuli appi M, kes vaatas juhet siitküljest, vaatas juhet sealtküljest, tegi talle kääridega veidi liiga, seejärel võttis mutrivõtme ja kolmikvargapesa ning tegi sellele üksnull. Siis ühendas ta need kaks omavahel ja suure ettevaatuse saatel torkasime vidina seina. Purustaja panin tööle puidust pudrunuia abil, lootes, et ehk ei juhi puit elektrit. Masin hakkaski tööle ja võit oli meie. Glasuuritegu sai jätkuda. 

Üldjoontes kirjeldaksin seda kooki nii - väga mõnusa pehme, õhulise ja hõrgu keeksilise osaga porgandikook. Glasuuri asemel tegelikult soovitaksin klassikalist kohupiima (väga vähe maitsestatud) või kohupiima-vahukoore segu. Samuti leian, et katteks sobivad ka hapukamad marjad. Sellisel juhul ei tasu muidugi koogi sees suhkruga kokku hoida.




No comments:

Post a Comment