Blondie teeb otsad lahti

Selle sissekandega alustan üht rada, millel püsimises ei saa ma olla 100 % kindel, aga hetkel tundun olevat vägagi motiveeritud - alustan oma kokandusblogi. Üldiselt sarnanen teiste tuhandete söögitegemise armastajate blogidega, kuid minu kiiks seisneb selles, et oma retseptide allikana kasutan vaid üht teost "Koolibri koogiraamat", mille Koolibri kirjastus andis välja oma 20. sünnipäeva puhul. Retseptid aga pärinevad tegelikult The Hummingbird Bakery kogust, mis on Londonis tegutsev ülipopulaarne kohvik.

Nende lemmikuks tunduvad olevat erinevate kreemjate katetega muffinid, aga lisaks ka kõik muu magus. Kes mind tunneb, see teab öelda, et ka mulle on muffinid hingelähedased. Samas, kes mind jällegi veel paremini teab, teab ka seda, et ma pole tegelikult kunagi olnud väga suur koogiarmastaja (mõned erandid nagu kräsupea ja küpsisetort siiski on). Põhjuseks on peamiselt see, et olen üleüldiselt toidu osas olnud suhteliselt valiv. Nii ei meeldi mulle väga (jällegi koos eranditega) moosid, tarretised ja kissellid, marjakatted jms. Miks ma siis selle raamatu järgi hakkan küpsetama? Kui vaadata raamatu kaant, siis ei leiagi sealt eriti selliseid küpsetisi, mis minu maitse eelistustega lahku läheksid - seal on muffinid, šokolaadikoogid ja brownied. Ja nii ongi - terve raamat koosneb AINULT seda tüüpi kookidest, mis ka mulle meeldivad. Milline rõõm on siis ühendada mõnus magus koos lemmiktegevuse - kokakunstiga!

Retseptide osas otsustasin siiski teha omapoolse õpetuse raamatu põhjal, mitte sealset üks ühele ümber trükkida. Seda rohkem mind nendesse küpsetistess jääb!

Koolibri koogiraamatus on väga palju imeilusaid pilte ja geniaalseid ideid, aga kõige esimesena köitis minu tähelepanu raamatu täiesti keskel olev blondie kook. Sattusin koheselt vaimustusse asja üldideesse - kõik teavad, mis on brownie (kook tumedast šokolaadist, üks minu lemmikumaid). Blondie on magusam ja maitselt veidi pehmem variant sellest, sest see valmib valgest šokolaadist.

Vaja läheb:

150g valget šokolaadi

375ml jahu

175ml peensuhkurt

125ml magedat võid

2 muna

1 1/5 tl vanilliekstrakti

150g pekaanipähkleid

näpuotsatäis soola

*pekaanipähkeid annab edukalt asendada ka kreeka pähklitega

Panin ahju kuuma 170 kraadi peale. Formuleerisin oma suurema panni sisse keeva vee ja asetasin sellele poti nii, et selle põhi ei puudutaks kuuma vett. Sellesama poti sisse valmis ka lõpuks kogu möks enne kui selle paberiga kaetud koogivormi asetasin (33x23x5cm).

Peale seda kui olin paar valge šokolaadi tükki põske pistnud, sulatasin potis ülejäänud (ehk 150g) koos võiga ära. Kui kõik oli ühtlaseks sulanud, siis tõstsin poti tulelt ja lisasin hoolikalt segades suhkru. Jätkasin sama vanilliekstrakti ja munadega (neid tuleberiti hoolikalt sisse kloppida, muidu võivad tükki minna). Kui olin vanilliekstrakti sisse pannud levis üle kogu majapidamise magusmagus lõhn, mis püsis seal veel tunde. Potti jäi ilus kreemjas ja ülikutsuv taignamass, mis ootas küpsemist

Lõpuks lisasin ka ülejäänud koostisosad: soola, jahu ja köögiräti sees katki tambitud pähklid. Kallasin selle koogivormi ja küpsetasin kuskil 25 minutit. Retseptis oli öeldud, et 35-40 minutit, aga iga ahi on omamoodi frukt, minu oma nt küpsetab üle. Peab lihtsalt jälgima, et kook hakkaks pealt küpsema kuldpruunikaks, seest võiks aga jääda veidi pehmem kui harilik keeks.

Tahan Teiega aus olla - minu esimene Koolibri kook siiski peaaegu et ebaõnnestus, just seetõttu, kui kuivaks ta jäi, hoolimata isegi sellest, et kolmandiku võrra vähem aega teda ahjus hoidsin. Minu elukaaslane ja peamine katsejänes M, kes keeksi ja küpsist väga ei armasta, ütles mulle otse, et "see vist ei kukkunud välja, jah?". Aga selle eest kui koogi vanematele Tartust Tallinnasse transportisin, sõnas isa, et kook on väga hea just oma maitselt, kui üleküpsemise tekitet kuivus/küpsisus välja jätta. Ja mina olin temaga nõus, kook maitses siiski suussulavalt ja mõnusmagusalt.